Enne plasttoodete galvaniseerimist jagage pinnatöötlustehnoloogiat
Plasttoodete töötlemise pinnatöötlus hõlmab peamiselt pinnatöötlust ja pinnatöötlust.
Üldiselt on plastidel suur kristallilisus, väike polaarsus või mittepolaarsus ja madal pinnaenergia, mis mõjutab katte nakkumist. Kuna plast on mittejuhtiv isolaator, ei saa seda galvaniseerimisprotsessi eeskirjade kohaselt otse plasti pinnale katta. Seetõttu tuleks enne pinnatöötlust läbi viia vajalik eeltöötlus, et parandada katte nakkumist ja tagada kattekihiga hea nakkuv juhtiv alumine kiht.
Katte eeltöötlus hõlmab plastpinna rasvaärastus ehk pinna puhastamist õliplekkide ja vormieemaldusvahenditega ning plastpinna aktiveerimist katte nakkuvuse parandamiseks.
Üks. Plasttoodete rasvatustamine
Sarnaselt metalltoodete rasvaärastusele. Plasttoodete rasvaärastusi saab puhastada orgaaniliste lahustite või pindaktiivseid aineid sisaldavate leeliseliste vesilahustega. Orgaanilise lahustiga rasvaärastus sobib orgaanilise mustuse nagu parafiin, mesilasvaha, rasv ja muu orgaanilise mustuse puhastamiseks plastpinnalt. Kasutatavad orgaanilised lahustid ei lahusta, ei paisu ega pragune plastmassi, neil on madal keemispunkt, lenduvus, mittetoksilisus ja mittesüttivus.
Leelisekindlate plastide rasvatustamiseks sobivad leeliselised vesilahused. Lahus sisaldab seebikivi, leelissoolasid ja erinevaid pindaktiivseid aineid. Kõige sagedamini kasutatav pindaktiivne aine on OP-seeria ehk alküülfenooletoksülaat, mis ei moodusta vahtu ega jää plastpinnale.
2。 Plasttoodete pinnaaktiveerimine
Selle aktiveerimise eesmärk on suurendada plasti pinnaenergiat, st moodustada plasti pinnale mõned polaarsed rühmad või muuta see paksemaks, et kate oleks kergemini märjaks ja detaili pinnale adsorbeeruv. Pinna aktiveerimiseks on erinevaid meetodeid, nagu keemiline oksüdatsioon, leegi oksüdatsioon, lahustiauru söövitamine ja koroonalahenduse oksüdatsioon. Nende hulgas on kõige sagedamini kasutatav meetod kristallide keemiline oksüdatsioon, mida tavaliselt kasutatakse kroomhappe töötluslahusena. Selle tüüpiline valem on kaaliumdikromaat 4,5%, vesi 8,0%, kontsentreeritud väävelhape (üle 96%) 87,5%.
Mõned plasttooted, nagu polüstüreen ja ABS-plastid, saab katta otse ilma keemilise oksüdatsioonita.
Kvaliteetse katte saamiseks sobib see ka keemiliseks oksüdatsioonitöötluseks. Näiteks pärast ABS-plastide rasvatustamist saab neid söövitada lahjendatud kroomhappe töötluslahusega. Tüüpilised töötlemiskoostised on 420 g L kroomhapet ja 200 ml L väävelhapet (erikaal 1,83). Tüüpilised töötlemisprotsessid on 65°C, 70°C5 min, 10 min, pesemine, kuivatamine.
Kroomhappega töötlemislahusega söövitamise eeliseks on see, et seda saab töödelda ühtlaselt, olenemata plasttoote keerukast kujust. Selle puuduseks on see, et töös on ohte ja reostusprobleeme.
Pinnakatte eeltöötluse eesmärk on parandada katte ja plastpinna vahelist haardumist ning moodustada plastpinnale juhtiv metallalus.
Eeltöötlusprotsess hõlmab peamiselt mehaanilist karestamise, keemilise rasvaärastuse ja keemilise karestamise, sensibiliseerimistöötlust, aktiveerimistöötlust, redutseerimistöötlust ja elektrivaba katmist. Viimased kolm on mõeldud katte nakkuvuse parandamiseks ja viimased neli juhtiva metallsubstraadi moodustamiseks.
